Vanaisa

Mind on kasvatatud vanemate inimeste austamise teadmises. Koolis ütle õpetajale tere, kuula alati ära, mis ema-isa räägivad ja ära sega vahele, vanaema toitu tuleb kiita, mis sellest, et ta oskab ainult struuvitud porgandeid, kana ja pannkooke teha, vanaisa jutt on tark ja purjakil naabrimehe vastu tuleb ka viisakas olla. Olgu. Nõus, mis ma laps ikka kögisen, kui niikuinii midagi tarka öelda ei oska.

Sellegipoolest oli mul alati õigus midagi öelda, kui tahtsin ja mind kuulati ka. Mind häiris ainult see, et kui ma mingi murega emme jutule läksin, ja see tobe ning mõttetu mure tegelikult oli, sest täiskasvanu sai sellest õiges valguses aru, siis emme naeris selle sõbralikult välja, aga mulle jäi mulje, et ta naerab minu üle. Lahe. Ma vist tahan lihtsalt selle jutuga ennetada liigset lapse väljanaermist teistel.

Nojah.

Igatahes, ma hakkasin sellest austuse-värgist aru saama alles hiljaaegu. Varem ma lihtsalt aktsepteerisin, et tuleb olla viisakas noor daam, lootuses, et ma kunagi selle kasulikkusest teada saan. Nonii, nüüd saangi, pärast vanaisa insulti, kus ta nüüd enam rääkida ei saa, millest on NII kuradi kahju, sest ta on nii tark, elukogenud ja tõesti - intelligentne mees.

Noorelt küüditatud (siberis leidsid vanaemaga teineteist); noorelt oma vanemate surma pealt näinud (14 aastasena vist?) selles samas majas, kus mina praegu maal elan; õe vägistamist pealt kuulnud saksa sõdurite poolt; noorelt siberist naastes siinsamas majas elanud, kus vanemad köögi põrandale maha lasti; matnud kaks esimest poega siberisse; enne siberit osa võtnud Teisest Maailmasõjast (oli hospidalides abiks, sest lahinguväljal ei suutnud olla vms ja siis nägi neid sõjahaavadega mehi päevast päeva, kuni enam vastu ei pidanud ja kuidagi sõjast tulema sai, ise 16 aastat vana); ta on eluaeg tahtnud maal elada, aga maaelu sai tema jaoks ruttu läbi, kuna kahjuks oli tema eluarmastus täielik linnanaine; terve rida haiguseid põdenud; viimase insuldi ajal kaotas kõnevõime ja oskuse arusaadavat juttu ajada. (Küsis, kuhu part tema pildiraami pani, sellega ta mõtles, et kuhu õde tema kraadiklaasi oli pannud, mille me hiljem leidsime tema pidžaama varrukast leidsime. Olla veel vene keelest ropendama hakanud, vanaisa, kes kunagi ei kasutanud kurjemat sõna kui "kurat")

Nojah, eks me igaüks kogume kokku hunniku selliseid asju kaheksakümnendaks eluaastaks.

Kuna ma teda nii väga austan nüüd, ongi jõle raske aktsepteerida seda, et talle on diagnoositud dementsus ja sellele vaatamata ei suutnud ta viimased aastad korralikult rääkida, JUST siis, kui minul tekkis huvi küüditamise vastu, ja oleks nii väga vaja temalt mälestusi saada, sest vanaema mälestused on alguses pikalt erinevad. Lahe -.-

Vanaisa sünnipäev on suvel, see on üks kõige raskem asi, millest loobuma peab raamatumüügi puhul. Iga vanavanemate sünnipäev mõtlen, et kas see võib nende viimane olla? Ükskord ongi ju. Jama. Miks nii toredad ja targad inimesed ainult kolma last said? (Nojah, kaks on maetud.) Need on omakorda saanud ainult kaheksa last kokku ja need kaheksa alles kolm omakorda. Noh, me oleme noored ka veel. Vanuse järgi peaks kohe-kohe minu kord tulema idanema hakata.

Hahaa, BURN, grandparents! Esmalt on meest vaja ja ega sellegagi koha paljunema hakata saa. Pealegi, tänapäeva naise nooruse pikendamine on väga popp. Piisab küll, kui sa oma esiklapse 29-aastaselt saad ja siis munajuhad läbi lõikad või mehel vasektoomia teha lased.

Mis iganes. Lihtsalt uskumatu, mis mõni inimene läbi elab ja siis ikka nii vitaalne ja rõõmus on.

Vanemad inimesed on ikkagi vanemad ja targemad, nagu öeldakse. Oh, old and wise years, millal tuled sa?