Individuaalsed erinevused

Jah, varem elasin endale, emale ja sõpradele, nüüd elan endle ja mehele. Armumise faas? Rome ja Julia kompleksiga romantiline armastus, millest puudub kohutus aga koosneb, Sternbegi järgi, ainult kirest ja lähedusest. Huuhh, puhta hull variant ju. Selleks ongi kodu ja sõbrad, kes tagasi maapeale kutsuvad. Muidu juhtub nii, et jääd õhust ja armastusest rasedaks ka ja siis kuilaps aastane on, mõtled et holy crap, kus mul kaks aastat tagasi see mõistus oli? Mul oli sel ajal veel ambitsioone ja terve elu ees valla, nüüd on vääks kraes ja mis muud kui istu kodus, jah, vastutustundetu teismeline lõpetamata lõpetamata kõrgharidusega, nagu sa oled. Mehel pole isegi lõpetamata lõpetamata kõrgharidust aga mõlemad arvate, et olete jõle tegijad.
Aga olemegi ju, kui ise nii tunneme, kui me ise õnnelikud oleme, kasvõi omaenese rumaluses, mulle sobib. Inimesed on kolm korda hullemate asjadega maha saanud. Jama on see, et mul on eesti riigis pangalaen 100 000 krooni. Hmh.

Kuidas elada nii, et kellelegi pettumustei valmistaks, kaasa arvatud mina ise? ei saagi nii elada, sest ma pole Pühak, onju. Jälle jama. Tahaks nagu kõigile elada. Sealt siis tulebki see maailmarändur ja vabatahtlikkus ja sõbrad-enne-meest olukord.

Üks-kaks-kolm, mu elu muutub NÜÜD!

Kuidas on nii, et ma ise ei ole veel seda õiget armastuse tunnet tuvastanudki enda sees aga ikkagi on mingi tüüp mu pea nii sassi löönud, et ma olen oma pikaajalisi plaane muutnud ja mõne hoopistükis unustanud!

Unustasin vabatahtlikuks minemise hoopis ja maailmarändri plaan on ka samahästi kui maha maetud. Sest kui ma nüüd järgi mõtlen, miks ma siis üldse neid asju teha tahtsin? Seepärast, etmidagi targemat multeha polnud! Polnud kellelegi elada ja nii ma siis mõtlesin, et elan neile, kellel pole piisavalt inimesi, kes neile elaks. Teeks tasuta heategusid. Jagaks tasuta lõunaid. Pärast seda läheks adrenaliini koguma maailma, et seada end ohtlikesse olukordadesse, et üldse midagi ekstreemsemat tunda kui kooliga seonduv ärevus. Kui pathetic!

Kas ma siis arvan, et nüüd, äkitselt, kui mul on oma isiklik poiss-sõber, on kõik äkki maha rahunenud ja mul on keegi, kellele end pühendada ja kõik isiklikud plaanid maha matta? Ei ja jah.

Ma olen leidmas seda ekstreemset tundmust, millest räägivad Jane Austeni romaanid ja mida bakalaureused ihaldavad ja suur osa neist ka saab. Ma usun, et ma võin end hetkel õnnelikuks lugeda. Veel. Kuini ma hakkan bakakraadi lõpetama ja pean otsustama, mis ma magistriga teen. Noh, see ei toiks tegelikult siis raske olla.

Igal juhul ei mata ma ka oma varemseatud unistusi maha, sest mõni asi simply vajab ärategemist. Eeskätt räägin ma siin raamatumüügist U.S.A.s Asi, mida ma olen pea et kolm aastat edasi lükanud on vaja lõpuks ka ära teha, mida ma jukerdan siin. See kestab ainult neli kuud, värske suhte jaoks... Noh, ega ta kerge pole, aga ega ta ka ületamatu raskus pole. Isegi kuisuhe peaks töö tõttu metsa minema, siis noh, ilmselgelt pole seda suhet juba eos olemas olnud. Ma usun, võib-olla tõesti liiga naiivselt, et tõeline armastus võidab kõik. Hm, juttu alustasin ma muidugi sellega, et ma pole seda armastust endas veel nii tugevalt üldse täheldanudki, et see valjul häälel väljaütlemist vääriks. Meespool on seda mulle muidugi korduvalt öelnud ja ma tean, et ta ka mõtleb seda. Old and wize as he is, he knows what he's talking about. I hope.

Anyhow, üks tähtsam küsimus - kelle prioriteetide järgi elada ja kelle nõu kuulata, kui ise parasjagu mõtlemisega hakkama ei saa? Emme ikka, onju?