Üks-kaks-kolm, mu elu muutub NÜÜD!

Kuidas on nii, et ma ise ei ole veel seda õiget armastuse tunnet tuvastanudki enda sees aga ikkagi on mingi tüüp mu pea nii sassi löönud, et ma olen oma pikaajalisi plaane muutnud ja mõne hoopistükis unustanud!

Unustasin vabatahtlikuks minemise hoopis ja maailmarändri plaan on ka samahästi kui maha maetud. Sest kui ma nüüd järgi mõtlen, miks ma siis üldse neid asju teha tahtsin? Seepärast, etmidagi targemat multeha polnud! Polnud kellelegi elada ja nii ma siis mõtlesin, et elan neile, kellel pole piisavalt inimesi, kes neile elaks. Teeks tasuta heategusid. Jagaks tasuta lõunaid. Pärast seda läheks adrenaliini koguma maailma, et seada end ohtlikesse olukordadesse, et üldse midagi ekstreemsemat tunda kui kooliga seonduv ärevus. Kui pathetic!

Kas ma siis arvan, et nüüd, äkitselt, kui mul on oma isiklik poiss-sõber, on kõik äkki maha rahunenud ja mul on keegi, kellele end pühendada ja kõik isiklikud plaanid maha matta? Ei ja jah.

Ma olen leidmas seda ekstreemset tundmust, millest räägivad Jane Austeni romaanid ja mida bakalaureused ihaldavad ja suur osa neist ka saab. Ma usun, et ma võin end hetkel õnnelikuks lugeda. Veel. Kuini ma hakkan bakakraadi lõpetama ja pean otsustama, mis ma magistriga teen. Noh, see ei toiks tegelikult siis raske olla.

Igal juhul ei mata ma ka oma varemseatud unistusi maha, sest mõni asi simply vajab ärategemist. Eeskätt räägin ma siin raamatumüügist U.S.A.s Asi, mida ma olen pea et kolm aastat edasi lükanud on vaja lõpuks ka ära teha, mida ma jukerdan siin. See kestab ainult neli kuud, värske suhte jaoks... Noh, ega ta kerge pole, aga ega ta ka ületamatu raskus pole. Isegi kuisuhe peaks töö tõttu metsa minema, siis noh, ilmselgelt pole seda suhet juba eos olemas olnud. Ma usun, võib-olla tõesti liiga naiivselt, et tõeline armastus võidab kõik. Hm, juttu alustasin ma muidugi sellega, et ma pole seda armastust endas veel nii tugevalt üldse täheldanudki, et see valjul häälel väljaütlemist vääriks. Meespool on seda mulle muidugi korduvalt öelnud ja ma tean, et ta ka mõtleb seda. Old and wize as he is, he knows what he's talking about. I hope.

Anyhow, üks tähtsam küsimus - kelle prioriteetide järgi elada ja kelle nõu kuulata, kui ise parasjagu mõtlemisega hakkama ei saa? Emme ikka, onju?