Mehed sakivad. Tegelt ka. Ma saan igatahes aru, miks "naised vinguvad kogu aeg". Sest mehed on lollid mühkamid, kes mõne aja möödudes isegi su poole enam ei vaata ja siis kui naine uue mehega minema jookseb, siis on suur kuradi küsimärk pea kohal, miks nii, ja vastus umbes sama ruttu: "sest naine on lits", lihtne.

Mis iganes.

Käige oma LOLLI ja lapsiku jutuga kus kurat, pole vaja mul ennast alalndada ja mitte kellekski teha selleks, et sina saaksin ennast päevast päeva haletseda ja uhkena tunda, sest keegi ei mõista meie muret, uh-uu! Mõni mees on hullem kui naine. "Naine" on tegelikult kuradi kõva sõna teinekord sinu kohta öelda. Ma ei tahaks kunagi mees olla. Igatahes eelistan olla mina ise, isegi kui see tähendab "lits" olemist.

Käige sinna samasse hänna alla kuradi kanged ülbitsejad. Kui sa isegi oma naist rahuldada ei suuda, siis keda veel, noh? Kes sinusse austusega suhtub kui sa ei saa hakkama iseenda ja oma naise austamisega. Loll. Hakkab tasapisi tunda andma, et mulle käivad inimesed päris pinda kohe. Eriti need kõvad vennad , kes väljas ülle tellivad, seda kolm tundi rüüpavad (sest nad on koid) ja siis rõveda ühe-hamba-naeratusega külge löövad, ise on minust 20 aastat vanem ja haiseb. Kes KURAT sa selline oled, et ennast minu lauda istuma kutsud. Hangi hügieen, kombed ja siis vaatame endasi, ahv.

Nagu Birgit ütles, et see et sul peenis on ja sa seksi teha oskad, ei tee sinust veel meest.

Täna ma vihkan kõiki mehi, kes pole talumehed.

Ebatasasused

Mehed, üleüldiselt, on ikka jumala nõmedad. Miks on pagana aadam eevast NII erinev? Miks nad ilma suure kära ja mürata koos eksisteerida ei suuda, miks on inimestel üldse kompromisside asemel enda võitu ja vallutust tarvis saavutada? Kas me oleme tõesti niivõrd rumalad, meie, inimesed? Kogu meie tõug on lihtsalt ahnusest ja võimust haaratud. Nii julmalt kohe, et me keeldume oma silmi lahti tegema ja tõele otsa vaatama. Isegi kui see meile kandikul ette tuuakse, me ei näe.

Seda kõike mitte ainult mehed, naised ka, kõik me. Aga no mehed on minu arust ikka eriti lollakad. Laiskusest ei viitsi millegagi tegeleda vaid ajavad oma õigust kasvõi tikutulega taga. KURAT, kuidas ma ei salli valikulist kuulmist-nägemist.

Mis iganes, kogu see pahameel pole üldse midagi erakordset, me kõik oleme sellega kokkupuutunud, see on tavaline. Aga MIKS, on minu küsimus. Jah, mingi 6-aastastel on see miks-periood.Äkki ongi kogu suur viga minus, ma pole ise kuuendast eluaastast kaugemale oma arengus jõudnud.

Miks peab mingi loll suvaline eksisteerimine nii keerukas olema. Mõttetu energia raiskamine. Aga kui see igapäevane asi nii palju energiat võtab, siis kas see ongi meie suurim ülesanne selles elus? Me ei suuda seda ideed lihtsalt kunagi omaks võtta ja seega ei tunnista ka seda keegi. Jeruusalemm küll, ma pean mõtlemise lõpetama.

Individuaalsed erinevused

Jah, varem elasin endale, emale ja sõpradele, nüüd elan endle ja mehele. Armumise faas? Rome ja Julia kompleksiga romantiline armastus, millest puudub kohutus aga koosneb, Sternbegi järgi, ainult kirest ja lähedusest. Huuhh, puhta hull variant ju. Selleks ongi kodu ja sõbrad, kes tagasi maapeale kutsuvad. Muidu juhtub nii, et jääd õhust ja armastusest rasedaks ka ja siis kuilaps aastane on, mõtled et holy crap, kus mul kaks aastat tagasi see mõistus oli? Mul oli sel ajal veel ambitsioone ja terve elu ees valla, nüüd on vääks kraes ja mis muud kui istu kodus, jah, vastutustundetu teismeline lõpetamata lõpetamata kõrgharidusega, nagu sa oled. Mehel pole isegi lõpetamata lõpetamata kõrgharidust aga mõlemad arvate, et olete jõle tegijad.
Aga olemegi ju, kui ise nii tunneme, kui me ise õnnelikud oleme, kasvõi omaenese rumaluses, mulle sobib. Inimesed on kolm korda hullemate asjadega maha saanud. Jama on see, et mul on eesti riigis pangalaen 100 000 krooni. Hmh.

Kuidas elada nii, et kellelegi pettumustei valmistaks, kaasa arvatud mina ise? ei saagi nii elada, sest ma pole Pühak, onju. Jälle jama. Tahaks nagu kõigile elada. Sealt siis tulebki see maailmarändur ja vabatahtlikkus ja sõbrad-enne-meest olukord.

Üks-kaks-kolm, mu elu muutub NÜÜD!

Kuidas on nii, et ma ise ei ole veel seda õiget armastuse tunnet tuvastanudki enda sees aga ikkagi on mingi tüüp mu pea nii sassi löönud, et ma olen oma pikaajalisi plaane muutnud ja mõne hoopistükis unustanud!

Unustasin vabatahtlikuks minemise hoopis ja maailmarändri plaan on ka samahästi kui maha maetud. Sest kui ma nüüd järgi mõtlen, miks ma siis üldse neid asju teha tahtsin? Seepärast, etmidagi targemat multeha polnud! Polnud kellelegi elada ja nii ma siis mõtlesin, et elan neile, kellel pole piisavalt inimesi, kes neile elaks. Teeks tasuta heategusid. Jagaks tasuta lõunaid. Pärast seda läheks adrenaliini koguma maailma, et seada end ohtlikesse olukordadesse, et üldse midagi ekstreemsemat tunda kui kooliga seonduv ärevus. Kui pathetic!

Kas ma siis arvan, et nüüd, äkitselt, kui mul on oma isiklik poiss-sõber, on kõik äkki maha rahunenud ja mul on keegi, kellele end pühendada ja kõik isiklikud plaanid maha matta? Ei ja jah.

Ma olen leidmas seda ekstreemset tundmust, millest räägivad Jane Austeni romaanid ja mida bakalaureused ihaldavad ja suur osa neist ka saab. Ma usun, et ma võin end hetkel õnnelikuks lugeda. Veel. Kuini ma hakkan bakakraadi lõpetama ja pean otsustama, mis ma magistriga teen. Noh, see ei toiks tegelikult siis raske olla.

Igal juhul ei mata ma ka oma varemseatud unistusi maha, sest mõni asi simply vajab ärategemist. Eeskätt räägin ma siin raamatumüügist U.S.A.s Asi, mida ma olen pea et kolm aastat edasi lükanud on vaja lõpuks ka ära teha, mida ma jukerdan siin. See kestab ainult neli kuud, värske suhte jaoks... Noh, ega ta kerge pole, aga ega ta ka ületamatu raskus pole. Isegi kuisuhe peaks töö tõttu metsa minema, siis noh, ilmselgelt pole seda suhet juba eos olemas olnud. Ma usun, võib-olla tõesti liiga naiivselt, et tõeline armastus võidab kõik. Hm, juttu alustasin ma muidugi sellega, et ma pole seda armastust endas veel nii tugevalt üldse täheldanudki, et see valjul häälel väljaütlemist vääriks. Meespool on seda mulle muidugi korduvalt öelnud ja ma tean, et ta ka mõtleb seda. Old and wize as he is, he knows what he's talking about. I hope.

Anyhow, üks tähtsam küsimus - kelle prioriteetide järgi elada ja kelle nõu kuulata, kui ise parasjagu mõtlemisega hakkama ei saa? Emme ikka, onju?

Komplimendid

Džiiiiiiiisas.

ÕÕH! Ma ei kannata, kui mingi tüüp, kes on mulle RÕVEDAID sõnumeid saatnud kunagi, hakkab minuga virtuaalselt rääkima, nagu ta oleks normaalne tegelikult.

„Tead, ma lendan praegu. Pariis, Kopenhaagen, Helsinki... Mingiaeg tulen tartusse ka. Kas sa tahad minuga kokku saada? –wink-„

Thanks, but no thanks, dude! On soomlane. Kui ma talle läbi lillede ütlesin, et ei tea, kas ma siis üldsegi eestis olen, ütles ta, et peab nüüd magama minema. Haah! Hea puss! Ja siis mingi aja pärast pidas heaks mõtteks öelda, et ma olen kuum tükk. Et ta ei saa sinna midagi parata, kui seksikas ma olen. No, paha lugu, deal with it, ass! Ja siis ei osanud ta valida, kas ma olen tüdruk või naine, nii et ta kirjutas „girl/woman“. HEA pick up line, mate! Hahaa. Kui ma siis stiilis umbes naerda julgesin, siis ütles ta head ööd ja head aega. Ning läkski. HEA, et läks, aga enne seda jõudis veel homseks meile facebookis kohtumise kokku leppida, millest ma kuidagi välja keerutada ei osanud parasjagu. Ja noh, pole nagu põhjust ka tegelikult. Ma vist pigem kardan seda, et ta hakkab oma nilbusi pilduma ja ma tunnen end järsku kohustatuna tema ees temaga magada. Sest ta ju ütleb nii ilusaid asju, aga tegelikult ma ei taha. No MIS pidi mul see ajuke töötab, ma aru ei saa.

Mulle üldiselt ei meeldi, kui enamiks mehi mulle komplimente loobivad. Ma olen tükk aega sellele mõelnud, et miks nii, ja jõudnud järeldusele, et siiraid kiitusi on vähe. Ikka öeldakse, et sa oled ilus, kui sind tahetakse öösel voodisse vedada. Või.. isegi tühipaljas emase tähelepanu otsimine on hale. No ole mees ja meelita naist korraliklult, kui ta sulle meeldib, aga kuidas ta saab sulle meeldida, kui sa näed teda ainult baarileti taga võrgutavalt naeratamas või laval seksikat tantsu tantsimas. Temakse jutust pole sul aimugi, ühesõnaga – intelligentsus jääb müsteeriumiks, seda peegeldab muidugi sutsuke riietus, aga MILLINE mees seda lugeda ja näha oskab? Mitte vist oskab, vaid tahab! Haa!

Muidugi on tore kuulda, et sa hea välja näed, aga mitte see, kui sellisele kommentaarile järgneb käperdamine, sest võib-olla ma tõesti OLEN seal tantsupõrandal oma sõbrantsiga ainult selleks, et tantsida, mitte lantimiseks.

Nagu see tobe vanamees viimasest püssirohus käigust. Mingi kuuekümneaastane umbes, tuli meie juurde ja hakkas inglise keeles vatrama, et ma vaatan kogu aeg trepi poole, nagu ma ootaksin kedagi ja siis ta tuligi. Mis asja, ma vaatasin RINGI igal pool, sest tahtsin inimesi vaadata. No kujutavad ette ikka.

Või need itaallased, kes mulle ja Marile tuututasid oma rekkadest. Marile see mingil määral meeldis, mind ajas lausa raevu. Mis KURADI privileeg on neil tuututada oma huligava sireeniga ilusatele tüdrukutele teeääres? See pole liikluses lubatud. Kui sa tahad naisterahvale komplimenti teha, pead sa teadma, mida sa taotled. Kui sa tahad, et sind põlastatakse, siis käitugi nagu lihtlabane jobukott ja vilista ja mängi lolli ilma igasugu mõtteta. Kui sa tahad midagi ilusat ja tähendusrikast öelda, siis vali sõnu hoole ja armastusega.

Vanaisa

Mind on kasvatatud vanemate inimeste austamise teadmises. Koolis ütle õpetajale tere, kuula alati ära, mis ema-isa räägivad ja ära sega vahele, vanaema toitu tuleb kiita, mis sellest, et ta oskab ainult struuvitud porgandeid, kana ja pannkooke teha, vanaisa jutt on tark ja purjakil naabrimehe vastu tuleb ka viisakas olla. Olgu. Nõus, mis ma laps ikka kögisen, kui niikuinii midagi tarka öelda ei oska.

Sellegipoolest oli mul alati õigus midagi öelda, kui tahtsin ja mind kuulati ka. Mind häiris ainult see, et kui ma mingi murega emme jutule läksin, ja see tobe ning mõttetu mure tegelikult oli, sest täiskasvanu sai sellest õiges valguses aru, siis emme naeris selle sõbralikult välja, aga mulle jäi mulje, et ta naerab minu üle. Lahe. Ma vist tahan lihtsalt selle jutuga ennetada liigset lapse väljanaermist teistel.

Nojah.

Igatahes, ma hakkasin sellest austuse-värgist aru saama alles hiljaaegu. Varem ma lihtsalt aktsepteerisin, et tuleb olla viisakas noor daam, lootuses, et ma kunagi selle kasulikkusest teada saan. Nonii, nüüd saangi, pärast vanaisa insulti, kus ta nüüd enam rääkida ei saa, millest on NII kuradi kahju, sest ta on nii tark, elukogenud ja tõesti - intelligentne mees.

Noorelt küüditatud (siberis leidsid vanaemaga teineteist); noorelt oma vanemate surma pealt näinud (14 aastasena vist?) selles samas majas, kus mina praegu maal elan; õe vägistamist pealt kuulnud saksa sõdurite poolt; noorelt siberist naastes siinsamas majas elanud, kus vanemad köögi põrandale maha lasti; matnud kaks esimest poega siberisse; enne siberit osa võtnud Teisest Maailmasõjast (oli hospidalides abiks, sest lahinguväljal ei suutnud olla vms ja siis nägi neid sõjahaavadega mehi päevast päeva, kuni enam vastu ei pidanud ja kuidagi sõjast tulema sai, ise 16 aastat vana); ta on eluaeg tahtnud maal elada, aga maaelu sai tema jaoks ruttu läbi, kuna kahjuks oli tema eluarmastus täielik linnanaine; terve rida haiguseid põdenud; viimase insuldi ajal kaotas kõnevõime ja oskuse arusaadavat juttu ajada. (Küsis, kuhu part tema pildiraami pani, sellega ta mõtles, et kuhu õde tema kraadiklaasi oli pannud, mille me hiljem leidsime tema pidžaama varrukast leidsime. Olla veel vene keelest ropendama hakanud, vanaisa, kes kunagi ei kasutanud kurjemat sõna kui "kurat")

Nojah, eks me igaüks kogume kokku hunniku selliseid asju kaheksakümnendaks eluaastaks.

Kuna ma teda nii väga austan nüüd, ongi jõle raske aktsepteerida seda, et talle on diagnoositud dementsus ja sellele vaatamata ei suutnud ta viimased aastad korralikult rääkida, JUST siis, kui minul tekkis huvi küüditamise vastu, ja oleks nii väga vaja temalt mälestusi saada, sest vanaema mälestused on alguses pikalt erinevad. Lahe -.-

Vanaisa sünnipäev on suvel, see on üks kõige raskem asi, millest loobuma peab raamatumüügi puhul. Iga vanavanemate sünnipäev mõtlen, et kas see võib nende viimane olla? Ükskord ongi ju. Jama. Miks nii toredad ja targad inimesed ainult kolma last said? (Nojah, kaks on maetud.) Need on omakorda saanud ainult kaheksa last kokku ja need kaheksa alles kolm omakorda. Noh, me oleme noored ka veel. Vanuse järgi peaks kohe-kohe minu kord tulema idanema hakata.

Hahaa, BURN, grandparents! Esmalt on meest vaja ja ega sellegagi koha paljunema hakata saa. Pealegi, tänapäeva naise nooruse pikendamine on väga popp. Piisab küll, kui sa oma esiklapse 29-aastaselt saad ja siis munajuhad läbi lõikad või mehel vasektoomia teha lased.

Mis iganes. Lihtsalt uskumatu, mis mõni inimene läbi elab ja siis ikka nii vitaalne ja rõõmus on.

Vanemad inimesed on ikkagi vanemad ja targemad, nagu öeldakse. Oh, old and wise years, millal tuled sa?

Poisid ja musid

Need poisid, kellega teoreetiliselt saaks musitada.

Sest aeg-ajalt ilmub ikka keegi välja, kes ütleb sulle, et kas sa mäletad, kaks aastat tagasi, püssirohu keldri ees, kuidas me suudlesime?

Ma vastan,e t ei, me ei teinud seda, sest ma vastasel juhul jah tõesti, ma MÄLETAKSIN seda, aga ei. Ma olla siis vist nii purjus, et isegi võõraste meestega jändamist ei mäleta. No tule taevas appi! No ja mis ma siis selle infoga nüüd peale peaksin hakkama? Mitte midagi, millest sutsukenegi kasvõi kasu oleks. Lahe.